KUUD TAGA AJAMAS
Islandi muinasjutt

Ühel õhtul märkas külarahvas kaljude taga mäetipul kuud. Kuu oma taevasel ringkäigul oli tulnud külale õige lähedale, palju lähemale kui tavaliselt. Kui keegi oleks roninud mäetippu, oleks tal olnud lihtne kuu kinni võtta ja külasse tuua. See mõte hakkas külarahvale meeldima. Oma küla kuu oleks suur asi. Poleks siis enam hirmu, et pikal pimedal õhtul võib lambikeses kalarasv lõppeda. Kuu kiirgus valgustaks tervet küla. Mis muud, kui mehed mäkke! Kes just noorusest nõder või vanadusest väeti polnud, läks kuud ära tooma. Aga kui mehed mäetippu jõudsid, ei olnud kuud enam seal. Kuu oli vahepeal järgmise mäetipu poole liikunud. Kui talle õige sinna järele ronida?

Hakkasidki mehed alla laskuma, et siis teisele, veel kõrgemale mäetipule tõusta. Ja ennäe, mida madalamale nad said, seda madalamale laskus ka kuu. See andis hoogu juurde. Mehed kiirustasid allapoole nagu jaksasid. Aga kui nad mäejalamile jõudsid, oli kuu kadunud.

Kuhu ta küll sai, mõtlesid mehed. Ta vist kardab meid. Ühelt mäelt teisele ronides otsisid nad kuud kõikjalt, otsisid ja hüüdsid:
Armas kuu, kallis kuu, teeme õige nii:
sina mulle tasku poe, ma sind koju viin.

Kuid kuu ei tahtnud kellegi taskusse pugeda. Ta veeres edasi mööda taevatelki, jagades endistviisi valgust kõigile inimestele. Teda jahtinud meestel ei jäänud muud üle, kui väsinutena tagasi koju pöörduda.

Täheke nr. 2 / 1988

VIHM JA PÄIKE
Hiina muinasjutt

Kunagi ammu - ammu elas maailmas üks vana naine. Tal oli kaks poega. Vanem poeg oli värval, ta värvis lõuendit, aga noorem meisterdas vihmavarje.

Kui sadas vihma, oli ema vanema poja pärast mures.

"Kogu aeg kallab!" kurvastas ta. "Mu vanem poeg ei saa vävitud löuendit kuivatada. Niisugune elu pole midagi väärt!"

Kui ilm selgines, hakkas ema muretsema jälle noorema poja pärast"

"Kogu aeg paistab päike! Nii ei saa mu noorem poeg ühtegi vihmavarju müüa. Kuidagi ei vea."

Ema oli õnnetu nii vihmasel kui ka ilusal päeval. Ja varsti ei saanud ta enam mure pärast süüa ega magada.

Ükskord ütles talle naaber: "Ilmad on ikka nii, et vahel on selge, vahel sajab vihma. Tasub sul sellepärast siis muretseda!"

Sellest ajast saadik rõõmustas ema vihma ajal: "Küll on hea ilm! Mu noorem poeg müüb nüüd kõik oma vihmavarjud ära!"

Aga kui päike paistis, oli ta jälle rõõmus: "Oh kui hea! Mu vanemal pojal kuivavad nüüd lõuendid ära."

Ja elu läks rahulikult edasi.