Triibud ja Täpikesed           V.Bianki


     Lagendikul kohtusid metskitsetalleke ja metsseapõrsake. Jäid, ninad vastamisi, seisma ja hakkasid teineteist uurima.
     "Oi, kui naljakad triibud sul on", ütles täpiline metskitsetalleke.
    "Oi, aga sina oled üleni täpiline, nagu kirjuks pritsitud," imestas triibuline metsseapõrsake. 
    "Olen täpiline, et paremini peitust mängida!"ütles metskitsetall.  
   "Ja mina triibuline, et paremini peitust mängida!" ütles 
metsseapõrsake.
     "Täpikestega on parem peitust mängida!" 

     "Ei, triipudega on parem!"  
    "Ei, täpikestega!"  
    "Ei, triipudega!”


     Ja hakkasid muudkui vaidlema. Kumbki ei tahtnud järele anda.
     Samal silmapilgul kostis okste raginat ja praginat. Lagendikule tuli emakaru koos pojaga.
     Niipea, kui metsseapõrsas teda märkas, pistis plehku tihedasse rohtu. Kogu rohi oli täis triipusid, põrsas kadus sellesse, nagu oleks maa alla vajunud, 
    Kui kitsetall karu silmas, lipsas ta sedamaid põõsastesse. 
Päikesevalgus tungis lehtede vahelt läbi, igal pool värelesid kollased täpikesed. Kitsetall  kadus põõsaste vahele, nagu poleks teda üldse olnudki. 
    Emakaru ei haistnud neid ja tatsas mööda. 

Miks on paljudel loomapoegadel  triibud ja täpid?

LUGU SELLEST, KUIDAS KOER ENDALE SELTSILIST OTSIS
Neenetsi muinasjutt

 

Jah, just ükskord ennemuistsel ajal elas koer päris üksipäini metsas. Elas, elas. Igav hakkas sedaviisi elada. Seepärast otsustas ta metsaelanike seast seltsilise leida. Talle kalpsas jänes vastu.
"Kuule, pikk-kõrv," ütles koer, "hakkame õige üheskoos elama!"
Jänesel polnud selle vastu midagi. Nad otsisid endale peavarju, ja et öö oli tulemas, heitsid magama. Jänes jäi kohe magama. Aga koeral polnud und, hakkas teine ajaviiteks haukuma. Jänes kargas ehmunult püsti, ajas kõrvad kikki ja kuulutas: "Mis sa, sõge, haugud? Vaata, kui hunt kuuleb, tuleb siia ja murrab meid mõlemaid…"
Koer jättis haukumise, aga endamisi mõtles nõnda: "Olen endale viletsa seltsilise valinud. Jänesel on arg süda. Tuleb minna hundi juurde."

Koer läkski hundi juurde.
"Kuule, va hall," ütles ta, "hakkame õige üheskoos elama!"
Hundil polnud selle vastu midagi. Nad otsisid endale peavarju, ja et õhtu oli tulemas, heitsid magama. Hundil vajus silm sedamaid kinni. Aga koeral polnud und, hakkas teine ajaviiteks haukuma. Hunt kargas ehmunult püsti, ajas kõrvad kikki ja kuulutas: "Mis sa, sõge, haugud? Vaata, kui karu kuuleb, tuleb siia ja murrab meid mõlemaid…"
Koer jättis haukumise, aga endamisi mõtles nõnda: "Olen endale viletsa seltsilise valinud. Hunt pole nii tugev, nagu arvata võis. Tuleb minna karu juurde."

Koer läkski karu juurde.
"Kuule, laikäpp," ütles ta, "hakkame õige üheskoos elama!"
Karul polnud selle vastu midagi. Nad otsisid endale paraja peavarju, ja et öö oli tulemas, heitsid magama. Karul vajus
silm korrapealt kinni. Aga koeral polnud und, hakkas teine ajaviiteks haukuma. Karu kargas ehmunult püsti ja kuulutas: "Mis sa, sõge, haugud? Vaata, kui inimene kuuleb, tuleb siia ja võtab meilt mõlemalt elu…"
Koer jättis haukumise, aga endamisi mõtles nõnda: "Olen endale viletsa seltsilise valinud. Karu polegi nii julge ja tugev, nagu arvata võis. Tuleb minna inimese juurde."

Koer läks metsast välja, läks inimese juurde.
"Kuule, harkjalg," ütles koer, "hakkame õige üheskoos elama!"
Inimesel polnud selle vastu midagi, kutsus koera oma katuse alla, ja et öö oli tulemas, heitsid nad magama. Inimesel vajus silm kohe kinni. Aga koeral polnud und, hakkas teine ajaviiteks haukuma. Inimene magas edasi. Koer haukus kõvemini. Inimene ajas viimaks silmad lahti ja kuulutas: "Kulla kutsu, kui sul on kõht tühi, siis söö, aga ära sega minu magamist!"

Koer jättis haukumise, koormas kõhtu ja lasi siis silmad jälle vaheliti. Nõnda inimese juurde ta jäigi. Ja on siiamaani.

Täheke nr. 7 / 1986